20.05.2017 Kojusõit ja aitäh

Kuna lennuk startis 5.55, siis pidime juba kell kaks üles tõusma ja lõpuks jõudsime lennujaamas oma lennuki väravani ikkagi ainult väikese ajavaruga. Kuigi reiskohvrid me olime jube eelmisel õhtul kokku pakkinud, siis ülejäänud tegevused lihtsalt võtsid kaua aega: taksoga lennujaama sõit, lennukile registreerimine, invaabi ootamine, turvakontroll ja õige väravani liikumine.

Sõidul Dublinist Amsterdami pakuti (pileti hinna sees) võileiba ja jooki.

Kogu lennusõidu vältel olid aknast näha imeilusad pilved, väikesed majad ja laevad.

Amsterdamis oli hea võimalus vaadata meid sõidutanud pilootide kabiini ja ka mõni sõna kapteniga juttu rääkida.  

 

Lõpuks Tallinna saabudes selgus, et meie kohvrid ei olegi siia jõudnud. 

 

Järgmisel päeval saime need siiski kätte.

Kokkuvõtteks: kohtusime paljude toredate inimestega, külastasime huvitavaid kohti, saime palju targemaks ja lõpuks tahtsime väga koju tulla. 

Aitäh:

• Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse välissuhete korraldaja Minna
• lennupiletite hankimisel abistanud AS Baltic Toursi vanemreisikonsultant Leili
• Roslyn Park College töötajad Linda, Lyndsey, John, Thomas, Alan, Robert jt. 

Aitäh ka kõikidele maksumaksjatele erinevatest riikidest, kelle rahalisel toel Erasmus+ programmi rahastatakse ja SA Innovele, kes seda programmi Eestis koordineerib. 

Piret-Karin

Jaanus

Heiki

24.05.2017

19.05.2017 Viimane päev

Heiki käis linnas kohaliku kultuuriga tutvumas. Ringkäik algas Iirimaa Rahvusraamatukogust. See oli väga vana ja suursugune hoone.

Vaatasin veelkord raamatupoodides ringi. Täiesti uskumatu, aga sekretäritööst, dokumendihaldusest, arhiivindusest ja koduloouurimisest ei leidnud ma mitte ühtegi raamatut (ja seda ka poemüüjate abil).

Muide raudteeümbrus tundus sarnaselt Eestiga siingi natuke segamini olevat ja palju oli ka selliseid ehitisi, mida arvatavasti enam ei kasutata. Siin on üks näide kunagisest (minu arvamus) veduri ümberpööramise seadeldisest ühes põhiraudteejaamas. 

Linnast väljas asuva Malahide lossi territooriumil on (õigemini oli) sõitvate mudelrongide muuseum. Kohapeal selgus, et muuseum on juba aastaid suletud, kuigi lossi administraatori sõnul pidi info mudelimuuseumist ka uutes infoteatmikes veel endiselt sees olema ja seega küsijaid on iga päev mitmeid.

 

Lossi tutvustatavates teatmikes on selline hirmus fakt: kõik need 14 Inglise kuningale ustavat aadlikest lossielanikku, kes siin hommikusööki sõid, nendest mitte keegi ei jõudnud õhtusöögile, sest vahepeal toimunud lahingus olid nad hukkunud.

Mulle tundub, et siin on väga palju igasugu silte õpetuste ja hoiatustega. Kas meil on prügikasti peale kirjutatud, et palun panna siia konid ja nätsud?

Enamik silte on muidugi inglise keeles. Näiteks soovitatud vaatesuund on sõiduteele kirjutatud arvatavasti mandrilt tulnud inimestele mõeldes. 

Kui keegi peaks arvama, et iiri keel on midagi sarnast inglise keelega (nagu võrdluses soome ja eesti keeled), siis tema vist küll eksib. 

See silt raudteejaamas ütleb tegelikult nii: „Keep behind the yellow line. Danger: trains may pass at speed“. 

• Google tõlge: Hoidke taga kollane joon. Oht: rongid võivad läbida kiirusega.
•  Tartu ülikooli teadlaste tehtud www.neurotolge.ee tõlge: Kollase valli taha tuleb hoida. Oht, et rongid läbivad oda.

Kui kaks tõlget kokku panna, siis on teksti mõte arusaadav. 

Ma arvan, et nende päevade jooksul ma otsisin üles ja tegin pilte vähemalt 40-50 monumendist, skulptuurist, mälestuskivist ja –tahvlist. 

Eks siingi on monumendid paljuski samad, mis meilgi (näiteks kuulsatele inimestele, sõdades hukkunutele, mis siin majas asus jne). Vähemalt on üks erand: siin on ka monumendid terroriohvritele. 

Siinsetel piltidel on kaks last keksumängus oma hüppekorda ootamas (nähtavasti hoovispordi mälestuseks) ja kaks naist populaarses ostupiirkonnas peale shopingut juttu ajamas.

 

Kui tähelepanelikult majade seinu vaadata, siis leiab sealtki igasugu n-ö silte, mis ei ole otseselt teated ja mida ei saa ka mälestusmärkidena käsitleda.

Kodune tunne tekkis, kui ukse peale oli kirjutatud "PULL" ja seejuures ukse taga ongi pulli pronksist kuju. 

18.05.2017 Kaheksas koolipäev

Viimaseks ülesandeks oli Piretil ja Jaanusel palgaarvestusprogrammis töötajatele palkade arvutamine. See oli jätkuks eelmisel korral alustatud ülesandele. Kui õpetaja John selgitusi jagas, siis said nii mõnedki numbrid aruannetel arusaadavaks.

Heiki tegeles praktikaaruannete vormistamisega.

Kell 11 alustasime Astangu keskuse ja Eesti tutvustamist. Lisaks oli John meile mõni päev tagasi teinud ülesandeks tutvustada ühte Eesti firmat. Tegime powerpointi Kalevist ja pakkusime ka siin olijatele kaks kilo Kalevi komme. Enamik ca kahekümnest pealtvaatajast olid meile juba tuttavad inimesed: õpetajad, kelle tundides me olime osalenud ja õpilased, kellega me samuti igapäevaselt olime kohtunud. Lisaks olid vaatamas ka Linda (pildil vasakul) ja ärivaldkonna õppejuht. Tänase vestluse käigus selgus, et siinsetel töötajatel on mitmeid tuttavaid, kes on kruiisilaevaga Põhjamaade ringreisil olles peatunud ka Eestis.

Sööklasõbranna tõi meile praktika lõpetamise puhul tordi ja mitu pudelit limonaadi. Tordile oli kirjutatud sõna „edu“. Selle sõna oli ta Google tõlkega leidnud.

Koolist lahkumine oli väga südamlik. Kõik soovisid meile turvalist koduteed ja kutsusid meid Iirimaale tagasi. Meie omakorda arvasime, et nemad võiksid sügisel meile külla tulla. Lõunat süües tuli meie juurde peakokk, kes küsis meie muljeid siin viibitud kahe nädala kohta. Ka tema soovis meile kõike head. Piret ja Jaanus kiitsid koolisöökla toitu. See oligi tõesti maitsev. Õpetaja John kinkis meile kohaliku väiketootja kvaliteetšokolaadid.

Koolist meie majutuskohta jõudes hakkas äikesetorm koos rahesajuga. Kõik lõppes siiski päikesepaiste ja vikerkaarega.

 

Me oleme võlgu meie majutuskoha info. Meie maadress siin Dublinis on 218 Galloping Green. See on kinnine mitme majaga territoorium, kesklinnast ca 12 kilomeetri kaugusel. Linnaliinibuss sõidab kesklinna 30 minutit ja maksab 3,30 eurot. Katusekorter (penthouse, pildil keskel ülemine korrus) on väga luksuslikult möbleeritud ja ka kõik vajalik kodutehnika ja muud elamiseks vajalikud asjad olemas.

  

17.05.2017 Kultuuripäev

Hommikul kogunesime koos paljude teiste Roslyn Parki kolledži õpilaste, nende saatjate ja töötajatega linna populaarsemasse kohtumispaika – the Spire (121,2 meetrine terav tipuga torn). 

Varsti tuligi meie kahekorruseline roheline „Hop on. Hop off“ buss. 

Kahetunnise ringsõidu käigus nägime paljusid Dublini vaatamisväärsusi: peapostkontor, loss, vana sadam, mitmed pargid, tähtsamad monumendid, presidendiloss, loomaaed, vangla, Guinessi õlletehase kvartal, Old Jamesson viskitehas, palju kirikuid, vanu maju, muuseume, sildu jne.

 

Peale lõunasööki käisime Dublini kõige külastatavamas muuseumis – Little Museum of Dublin. Siin on eksponeeritud Dublini linna ajalugu ja muusik Bono/U2 tegevus.

Päev möödus kiirelt, aga väikeseks õlleks on ikka aega. Jaanus ja Piret külastasid meie majutuskohale lähimat pubi Gallopin Green. Kohalik, kuid ka maailmas väga tuntud õlu Guiness (mille tehast me eelnevalt bussiekskursioonil nägime), maitses igatahes väga hea.

Heiki tegi see aeg linnas mõnest monumendist fotod. 

16.05.2017 Seitsmes koolipäev

Koolipäev algas õpetaja Alani juures, kes valmistus õpilastega eksamiks. Saime siiski temaga mõnest asjast rääkida. Heiki näitas Alanile oma Exceli õppematerjale. Alan on ise kirjutanud mitu arvutiraamatut. Vestluse käigus ta selgitas meile oma aastate jooksul müüdud raamatute koguseid. Eesti mõistes on tegemist bestselleritega.

Järgmiseks saime õpetaja Johni käest ülesande teha powerpoint ühest Eesti firmast. Powerpointi tutvustus toimub neljapäeval.

Osalesime Phtoshopi algõpetuse tunnis. Ülesandeks oli merefotol taevast heledamaks ja merd sinisemaks teha.

Heiki mängis siinsete õppijatega tandemmalet. See on üks erandlik maleliik, mida mängib korraga kaks paari. Kuna vastased olid väga algajad, siis võit 2-0 saavutati lihtsalt.

Kahekorruselistest linnaliinibussidest on siin eelnevalt pilte juba olnud. Bussiliiklus on siin tihe. Kooli ja tagasi me sõidame siiski taksoga, mis rahaliselt on enam-vähem sama kallis, kui kolmekesi kahe bussiga sõites. Taksosõiduga on ka kõik hästi, näiteks õhtul järgmiseks hommikuks tellides on takso alati õigeaegselt kohal olnud. Meile suureks imestuseks ei tea taksojuhid kilomeetri hinda. Taksos on küll infot igasugu lisatasude kohta, aga see kõige tähtsam hind on puudu. Õnneks taksomeeter teab õiget hinda.  

Siin on samuti kasutusel suur hulk takso tellimise äppe, näiteks meie kasutame mytaxit (alguse saanud Saksmaal, 10 miljonit allalaadimist päevas, 40 linna, 45000 taksot). 

15.05.2017 Kuues koolipäev

Roberti arvutiehituse tunnis panid õpilased Conor ja Alan eelmise nädala neljapäeval laiali lammutatud arvuti uuesti kokku. Mäletate me lubasime neile tahvli šokolaadi, kui kokku pandud arvuti läheb esimesest nupuvajutusest tööle. Kõik oligi korras ja poisid maiustuse üle rõõmsad.

Jaanus lammutas samuti arvuti laiali ja pani siis uuesti kokku. Temal hakkas samuti arvuti tööle.

 

Johni tunnis tegime harjutusi palgaarvestusprogrammis Sage Quikpay. Siinne maksusüsteem jättis väga keeruka mulje, aga kuna suurema osa arvutustest saab jätta programmi hooleks, siis piisab, kui ise algandmed õiged sisestad.

 

Tunni lõpus vaatasime ka Eestis kasutatavaid maksumäärasid (http://palk.crew.ee/) ja meie süsteemi lihtsus meeldis iirlastele. Võtsime aluseks 1000 eurose brutopalga ja püüdsime siit arvutada netopalga. Kõrvalseisjad küsisid, kas see on meie nädalapalk.

Söökla kassatädi tänas meid mitu korda reedese sünnipäevašokolaadi eest ja kiitis selle head maitset.

Lyndseyga leppisime kokku, et neljapäeval tutvustame Astangu keskust ja Eestit siinsetele õpilastele ja õpetajatele. 

Heiki sõitis peale kooli Glasnevini kalmistule. Siia on maetud palju kuulsaid inimesi (näiteks presidendid, kirjanikud, teadlased). Kõik hauakivid olid kui monumendid. Neil kahel fotol on eriti tähtsate vabadusvõitlejate hauad: peaminister Michael Collins hukkus 1922 atentaadi tagajärjel ja Eamon de Valera oli kauaaegne president.